Olen terve jaanuari mõtisklenud, kuidas oma blogiga sel aastal edasi toimetada. Tunne on, et peaks tegema vahelduseks midagi teistmoodi, et oleks nii endal, kui ka vaatajal põnevam. Mõtteid on olnud erinevaid, kuid olen tänaseks vist selle-aastase (või miks mitte ka pikema ajajärgu) perspektiivi ja plaani leidnud.

Minu käest küsitakse tihti, kas elangi looduses, kuna postitan tihedalt oma blogisse pilte. Tegelikkus on siiski see, et kõikide muude tegemiste kõrvalt ei ole kahjuks liiga palju päevi, mida looduses õnnestub veeta. Pigem saan igalt käigult loodusesse omajagu hetki pildile, mida ajapikku blogis presenteerin. Sellest lähtuvalt jõudsingi järeldusele, et peaksin oma käikudest tegema pisut põhjalikuma ülevaate (kui on mida jagada), ehk et mis tingimustes ja milliseid pilte ma kokkuvõtteks oma looduskäikudelt olen saanud. Võibolla minna kohati ka tehnilisemaks ning näidata mõningaid “telgitaguseid” hetki, kuidas oma pildid saanud olen. Paljud fotograafid seda ei tee, ning hoitakse need “nipid” enda teada. Ega siin tihti mingeid erilisi nippe tegelikult pole, mida varjata. Pigem on see tarkus ja loodusteadlikkus, mida kogenud loodusfotograaf omab ning mida ka oma piltide teostamiseks rakendab. Eks postitused saavad olema harvemad kuid mõnevõrra mahukamad oma teksti ja piltide poolest. Usun, et kokkuvõtteks võib see siiski põnevam olla nende jaoks, kes just sellest huvituvad, kuidas mingite piltideni jõutakse.

20.jaanuar 2024.
Ilm oli kodukohas -20*C, täiesti tuulevaikne ning mets lumine ja nauditav. Järgmised 3,5h veetsingi oma kodukandi metsatukas (Kiili vallas täpsemalt). Olen seal varasemalt kohanud muude tavapärasemate tegelaste kõrval musträhni, värbkakku ja väike-kärbsenäppi. Talvisel ajal väga paljut loota pole, kuid alati on keegi, kes mulle ette jääb :). Selle päeva esimeseks tervitajaks oli pasknäär, kes korraks mu nägemisulatusse sattus. Taaskord, lumine mets andis motivatsiooni ka sellised hetked pildile püüda.

Kümmekond minutit hiljem kuulsin kaugelt tugevat toksimist ning juba selle heli järgi olin 90% kindel, et seda teeb musträhn. Teist korda siis selles metsas viimase 4a jooksul. Hiilisin lähemale ja üritasin ta kõigepealt sealt oksade vahelt üles leida. Pilt läbi risu-räsu, kuid parem, kui oodata oskasin.

Samas metsatukas toimetasid 3-4 suur-kirjurähni. Enamik neist ikka kuskil kõrgemal kuivanud puu tipus, nagu neile kombeks, kuid üks oli ca 3m kõrgusel omale sepikoja ehitanud. Keskkond soosis kena kaadrit ning selline ta sai:

Kui seda pilti sättisin, kõndis mu selja tagant mööda üks vanem daam, kes sõnas, et olin kaugelt karu meenutanud, mis korraks kõhedaks võttis :D. Iseenesest lahe kompliment, sulandun loodusega ühte :).

Kui varasemalt olen seal metsas alati kuuse-käbilinde üle lendamas näinud ja nende häälitsusi kuulnud, siis seekord õnnestus üht seltskonda ka pildistada. Nende elu tundub peamiselt kõrgemal kuuskede latvades toimuvat. Täheldasin, et tihti lennati kuskilt eemalt nopitud käbiga kuskile kõrgema puu tippu, kus oksadest kena söögilaud tekkis. Siis oli mõnus neid käbisid seal lahata ja seemneid oma kõvera nokaga eemaldada. Mõned hetked neist värvipommidest siin:

Lisan lõppu veel ühe kena lumise metsavaate, mida antud mets pakkus. Silm puhkas ja hing sai rahu.