Talve saabudes hakkavad roohabekate pildid sotsiaalmeedias sagenema. Ju muutuvad linnud siis rohkem liikuvamaks või lisandub tänu jää tekkele võimalusi neile roostiku sees lähemale jõuda. Olen ka ise neid talviti otsimas käinud, kuid see on alati paras loterii. Vahel käid neid 5 korda tühjalt otsimas ning parimal juhul on linde vaid kuskil kaugel kuulda. Vahel loodus halastab ning viib linnu ja linnuhuvilise teed kokku. Kogemuslikult pole suuremas seltskonnas liikuvatele lindudele liiga lihtne väga lähedale pääseda ning parimal juhul õnnestub neid eemalt näha ja pildistada. Möödunud nädalavahetusel sattusin aga peale ühele paarikesele, kes koos päris roostiku ääres toitusid. Üksikud linnud on kindlasti julgemad, puuduvad rohked silmapaarid, kes ohust varakult teatavad. Nii mulle siis halastati ning pakuti ca 10m pealt võimalust anda endast parim, et see hetk õhtupäikese kumas pildiks vormistada :). Seekord seda võimalust raisku ei lasknud, ning realiseerisin võibolla isegi parimad pildid üldse roohabekatest. Isaslinnud on oma sulestiku osas edevamad ning minu silmis ka eelistatumad modellid. Ning täpselt nagu tellimise peale, oli isaslind mulle roostiku kõrte vahelt paremini nähtav ja terviklikult kaadris. See kohtumine jäi pigem üürikeseks, kuid piltide jaoks piisavaks. Tunnike hiljem kohtasin roostiku teisel serval ka suuremat seltskonda, siis sai ka lahedamaid kaugemaid ning rohkema keskkonnaga kaadreid, mida näitan kindlasti lähitulevikus. November 2023.

Klikka pildile, et näha suuremalt: