Liik nr 51: väike-kärbsenäpp
Külastasin nädalavahetusel kodukandi metsa. Hommik metsas on selles osas ikka väga kihvt, et mets ärkab koos sinuga :). Ning see linnulaul, mis sulle sealt kõrvu kostab, on väga värskendav ja kohati ka kõrvu lukustav :D. Aga kohtasin just neid linnuliike, kellega kohtumist sealt lootsin ning pisut enamgi veel :). Alustakski võibolla enda jaoks selle kõige erilisemaga. Eriline selles osas, et olen seda kohtumist väga pikalt oodanud. Väike-kärbsenäpiga olen elus kohtunud vaid ühe korra, see oli juba päris rohelisel ajal. Siis sattus pildile ema ja nooruk. Aga nagu linnumaailmas ikka, on isased need, kellele on enam värve jagatud ning kes looduses silmatorkavad on. Seetõttu see sinise pea ja punase rinnaesisega isane väike-kärbsenäpp mulle huvi pakkuski. Lind (võibolla ainult see isend) oli ääretult tolerantne ning mind ülemäära palju ei peljanud. Samas hoidis alati teatavat distantsi, ei lasknud liiga lähedale. Mul polnud seda ka muidugi vaja. Fotograafide rõõmuks tõdesin ka seda, et lind valis laulmiseks alati üsna puhtad oksad, ehk kohad, kus polnud liiga palju risu-räsu. Fotograafidele see meeldib :). Teisalt on keerulisem nüanss jälle see, et ta oli üsna pimedas metsas ning kehvade valgusolude tõttu on kaamera seaded ka keskmisest kangemaks keeratud, eks seda ka pisut pildis näha. Aga nii ma siis temaga selle tunnikese hommikul veetsin, oleks võinud teda ka pikemalt vaadelda, sest tal tundus oma kindel piirkond olevat, kust ta kaugemale ei läinud. Igati tore punkt laupäevasele hommikule metsas. Mai 2022.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
roxifotoblog.com 
Pingback: Väike-kärbsenäpp |
Lähikohtumised metsikute lindudega on alati erilised. Tihti ei pruugi lindudel midagi viga olla, on julgemaid ja vähem julgemaid isendeid. Teie kohtumine ja asukoht viitab pigem sellele, et toredaks kaaslaseks oli siiski punarind. Tõsi, neid kaht võibki omavahel segi ajada, väike-kärbsenäpi isand on päris sinise pea ja oranzi kurgualusega, punarinnal sinist värvust pole ja rinnaesine suuremal määral oranz. Olen pidanud väike-kärbsenäppe vanadest kuusemetsadest otsima ning ninde eluolu tundub sinna jäävat, punarinnad on tihti ka inimestel aedades ja agaralt ja julgelt platsis, kui keegi kas kaevab, rohib või mingit muud moodi võimalikke ussikesi nähtavale toob. Aga ega me loodust kunagi tea, kõik on võimalik ja ei saa kunagi välistada kohtumisi lindudega neile ebaloomulikes kohtades :). Aitäh jagamast!
Mul on ka see aasta (2025) üks väike “jüngrike” aias. Läks aega, enne kui suutsin tuvastada, et see on väike kärbsenäpp. Kevadel pidasin punarinnaks, kes oli alati läheduses kui aias toimetasin. Suvel mingi aja ma teda ei näinud, oli ka endal kiire aeg.
Augusti lõpus, kui konksutasin kartuleid üles, oli jälle üks jüngrike platsis! Tundus poeg, sest suunurgad olid veel kollakad. Kutsusin teda käblikuks 😀 Sageli oli minuga aiamaal ka kass, siis paar korda ajasin linnukese tema turvalisuse mõttes ära. Septembri algul nägin teda uuesti. Tema rind hakkas punakamaks muutuma nagu punarinnal ja suunurgad enam ei kollendanud. Tema oleku ja käitumise järgi sain aru, et siiski sama linnuke. Ta kehahoiak on ka sageli selline turris ja sulestik kohati nagu pulstis, siis arvasin, et linnuke on äkki haige, mis seletaks ka ehk tema julgust? On ju lindude seaski igasugu viiruseid.
Täna ilusa ilma tõttu õues söögiks kartuleid koorides oli linnuke jälle platsis maja trepil. Õnneks kass kuuma ilma tõttu põõnas kuskil eemal põõsastes. Linnuke keksis järjest lähemale, ta ei peljanud üldse minu toimetamist! Ta keksis minu paljaste varvaste peale ja asjatas seal mõnda aega! 😀 Ajapikku keksis eemale aegajalt muru seest midagi otsides, hüppas siis vihmaveetoru peale ja vaatasime teineteist. Siis lendas ta lähedale kuuri räästa alla ja sealt edasi kadus silmist. Nägin ka, et mu kass oli saabumas metsa poolt. 😀 Nii lähedast kontakti selle linnukesega polegi olnud kui täna! See oli nii armas kogemus!! 🙂
Asukoht Pärnumaal, Tori lähedal