Pühapäeva hommikul läksin järve äärde lootuses saada lähemalt pildile tuttpütte, kelle seljas hetkel väiksed tibud ratsutavad. Kuid päikesetõusu aegu üllatas mind hoopis kobras, kes minust päris lähedalt mööda ujus. Õnneks olin kenasti positsioonil ning ka objektiiv oli õigele poole suunatud, mistõttu ta mind ohuna ei võtnud ning rahulikult mööda ujus. Olen ammu tegelikult lootnud sellist momenti kogeda ja jäädvustada, olen rõõmus, et see nüüd õigete juhuste kokkulangedes teoks sai :). Tegelikult tuli ta mõne aja möödudes ka tagasi, kuid siis ta tuvastas mu olemasolu, kuna parasjagu sättisin midagi ja nägin vaid seda, kuidas ta juba ära ujus. Põnev kogemus ja õpetus, et kui vaikselt kuskil passida, siis võib alati miskit huvitavat näha :). Juuni 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt: