Kui esmapilgul tundub, et mere-äärne üle pea kõrguv roostik on pigem häirivaks seinaks, kust kehva läbi pääseda, on see teisalt ka kodu paljudele lindudele. Üheks roostiku pärliks saab kindlasti pidada Roohabekat, keda mul vaid 1x elus on õnnestunud näha. Praegu on päris paljud (hobi)fotograafid sattunud taas peale roohabekatele, kes ilmselt suurte külmadega paksust rägastikust roostiku äärealadele on liikunud. Seega mere ääres käies tasub silmad (ja ka kõrvad) lahti hoida, ehk satud samamoodi nägema neid kauneid sulepalle :). PS. Pilt tehtud 2015a aprillis!

Klikka pildile, et leida üles Roohabeka emaslind 🙂

Tehniline: ISO800, ava f/8, säriaeg 1/1600″