Eilne hommik algas päris põnevalt. Kui mere äärde jõudsin, sattusin kogemata ühele rebasele selja taha. Kuna tuul oli päris suur, ei kuulnud reps, et keegi teda jäitab. Sealt ma kahjuks pilti ei saanud (sellist, mida tahtsin), kuna tagasi vaatamata läks ta mul eest ära, sain vaid ühe sabapildi :). Kuid olin suundumas vee äärde, et leida kohta, kus kahlajad toimetaks. Kahjuks olid kõrkjad jube kõrged ja meri kõvasti tõusnud, ei olnud seal kedagi. Küll aga teadsin, et sellistes lahesoppides on tavaliselt Hallhaigruid. Seekord paistis siiski miskit heledamat silma ja tuligi välja, et seal olid oma koha leidnud haruldasemad Hõbehaigrud, keda oli kokku lausa 5 lindu. Nendeni oli keeruline jõuda, kuna kuiva kohta hiilimiseks polnud, kõrkjad pikad ja tuul tugev. Jäin ühele kivile istuma, et ju mõni ikka nägemisulatusse satub. Üks piiluski läbi kõrjate, sain manuaalselt fokusseerides mingi enam-vähem jäädvustuse, kuid sellega kogu maapealne pildistamine piirdus. Ei teagi, kas olin avastatud, või läks mu ees jõlkunud rebane neile lähedale, igal juhul ühel hetkel hakkasid nad suure kraaksumisega õhku tõusma, kõik üksteise järel. Seal sees ka mõni hallhaigur. Sain hunniku lennupilte, kuid nende harva nähtavate lindude puhul võib ka selliste kaadritega rahule jääda :). Nägin, et nad maandusid mõni hetk hiljem pool km kõrval olevasse lahesoppi, kuid sinna ma kahjuks ligi ei pääsenud, ning pidin endast 2x pikemas kõrkjameres kuidagi välja rabelema. Mälestuseks antud kohtumisest lisan vaatamiseks järgmised jäädvustused.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Siin siis see hiilimispilt, mis läbi kõrkjate kuidagimoodi tehtud sai :).