Kui palju on mul olnud olukordi, kus lähen pildistama plaanipäraselt üht teatud lindu, kuid tagasi tulen hoopis teiste ja võibolla isegi põnevamate piltidega :). Nii läks ka sel korral, kui Vesipapi “jahile” läksin. Nagu ühes eelnevas postituses seisab, nägin ja sain ka pildile jäädvustatud Vesipapi, keda mitu kuud juba oodanud olin. Kuid õhtu üllatajaks oli üks Eesti pisemaid linde, Käblik. Jalutasin jõe ääres, plaanisin juba lahkuda, kui äkitselt hüppas kuskilt kännu vahelt välja väike linnuke. Mul läks kohe põnevaks, sest olin Vesipapi tükk aega tagasi silmist lasknud. Esiteks oli mulle suureks üllatuseks, et detsembris üleüldse Käblikut nägin ja teiseks, oli ta keskmisest julgem isend, kes mu lähedust päris hästi talus. Ühesõnaga, suhteliselt olematus valguses ning järgneva poole tunni jooksul järgnesin talle kõikjale ning klõpsisin pilti teha nii kaua, kuniks mu aparaat enam automaatselt ei suutnud teravustada. Tegu on väga vilka linnuga ning enamik ajast oli ta liikvel ning hüppas ühest kohast teise ning otsis risu alt toidupoolist. Olgugi, et enamik pilte “aia taha” läks, sai ka mõned teravad ülesvõtted linnu toimetamisest jõe kaldal. Igati tore kohtumine oli ja loodetavasti kohtun temaga seal ka järgnevatel kordadel…kui ta vahepeal lõunamaale pole otsustanud lennata :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tehniline: ISO4000, ava f/6,3, säriaeg 1/20″ !, maas lamades