Hiireke metsas
Kui minu käest küsitakse, et miks ma lähen oma fotokaga kuskile roomama, hiilima, tundide kaupa ebainimlikesse tingimustesse passima, siis olen ikka öelnud, et mulle meeldib see meelerahu, samas ka juhuslikkus ja mitmekesisus, mida loodus mulle ikka ja jälle pakub. Enamik ajast ei tee ma kuskile minnes väga suuri plaane, ei lähe üht kindlat lindu-looma otsima, vaid lihtsalt lähen ja vaatan, mida ja keda mul näha õnnestub. Möödunud pühapäeval metsa minnes oli mu huvi pigem suunatud väiksemate värvuliste vaatlemisele, sh soovisin üle pika aja väga näha porri (lind 🙂 ). Kuid ühel hetkel hakkas silma hoopis keegi muu tegelane maapinnal. Üks pisike hiireke muudkui vudis edasi tagasi, vahepeal läks peitu ja siis jälle üht oma rada pidi siblima. Pühendasin talle oma järgmise tunnikese. Ja oli nõnnelik, et pühendasin :). See hiireke oli nii pisike, selline 5cm kehaga. Hilisem uuring kinnitas mulle, et tegu oli Juttselg- hiirega. Kui liikumatult maas lebasin, õnnestus teda silmaga isegi 1m kauguselt näha. Pildile sain ta siiski pisut kaugemalt ja ka siis oli üsna palju tegemist, et kehvades valgustingimustes pisike hiireke oma kiirete liigutustega natukenegi teravalt kaadrisse saada. Üks pilt sellest lahedast sõbrakesest siis järgmine.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: ISO2500, ava f/6,3 säri 1/125″, maas lamades
roxifotoblog.com 