Minu selle-aastane esimene Tikutaja jäi kaamerasilma ette alles Juuli lõpus. See kohtumine oli natuke naljakas. Ses mõttes, et läksin täiesti rahus rannikule pikali , end täielikult varjamata. Mul on varasemalt olnud kogemusi, et Tikutaja on hääletult maandunud otse mu kõrvale, ning end liigutamata olen vaadelnud seda kaunist lindu vaid ~2m kauguselt. Ehk asja võti ongi rohkem liikumatult püsimine, mitte enese varjamine. Ka sel korral otsisin neid erinevate lompide juurest merekaldal. Esimeses lombis saatis mind täielik läbikukkumine, enne mind olid linnud olemas, tagasi järgneva 2h jooksul enam ei tulnud. Olin valinud vale koha passimiseks. Vahetasin lompi ja 15min peale siruli viskamist oli kõigepealt kohal Heletilder, siis käis üle korra 5-pealine Mudatildri kamp ja seejärel lendas kohale ka Tikutaja. Jällegi maandus ta minu kõrvale veepiirile,  roostiku äärde. Nemad ei kahla tavaliselt keset avarust, nagu seda teevad Mudatildrid. Nad otsivad toitu roostiku kõrvalt, olles ise võhiku silmale raskesti nähtav. Ka sel korral hakkas ta roostiku äärest jooksma ja minu suunas. Kuna ta lähenes küljelt, ei saand taas midagi teha, peale jälgimise. Tuli ka umbes 2m peale. Mõtlesin, et ei tea, kas astub minust ka üle :D. Naljakas oli, kuid lõpuks muutis suunda, ilmselt tundusin talle piisavalt kahtlane kuju olevat. Pilt sündis ikkagi normaalses asendis olles, kui Tikutaja minust eemale oli liikunud ning roostiku ääremailt juba avaramasse vette jõudnud. Kohtumine lõppes sellega, et lind jalutas minust eemale nurga taha, kust polnud teda enam näha. Ehk siit moraal: ei ole vaja end alati varjata, saab ka teisiti ja nii ongi põnevam. Kompad erinevate liikide taluvusepiire ning lihtsustad oma järgnevaid kohtumisi :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tehniline: ISO400, ava f/7,1, säriaeg 1/800″, maas lamades