Möödunud pühapäev kujunes vägagi põnevaks looduspäevaks. Kui hommikul sai kohtutud metssigadega mererannal, siis ka õhtul sai päikseseloojangu aegu taas loodusesse mindud. Olen enamik ajast olnud nö hommikumees, ehk mulle meeldib hommikune looduse värskus. Kuid ka õhtul on omad eelised ja kindlasti ei ole hommikuvalgus sarnane õhtuvalgusele.
Olen mitmeid aastaid püüdnud saada pildile Lauka. Ta on huvitav musta sulestiku ja valge nokaga tegelane, kes roostiku vahel prõksuvat häält teeb. Olgugi, et olen teadlik, kust neid leida võib, pole hea pildi saamine erinevatel põhjustel olnud väga soositud. Kas tegutsetakse kuskil roostikus, kuhu ongi keeruline ligi saada ilma erilisi abivahendeid kasutamata või kui on väheke avaram koht, ei julge jälle linnud end näidata jne. Igal juhul on see olnud suureks katsumuseks neid pildile püüda. Sel aastal on üks kord juba õnnestunud üht Lauka pildile saada nii, et ka ise rahule jäin. Ka sel korral õnnestus saada mõningaid kaadreid ning pisut teises keskkonnas, kui neid tavaliselt harjunud nägema olen. Ka 3 Lauga tibu oli samas tiigikeses ringi toimetamas, kuid nemad hoidsid varju. Kuid tahtsin saada just täiskasvanud lindu nii pildile, et oleks näha tema kaunis punane silm ning linnu peegeldus vees…loomulikult koos kauni taustaga :). Võib öelda, et kõik tingimused said natukene täidetud, kuigi ideaalsest tulemusest jäi omajagu puudu :). Pilt ise järgmine.

Klikka pildile, et näha suuramalt:

Tehniline: ISO800, ava f/6,3, säriaeg 1/800″, maas lamades (ennast varjamata)