Ühel Mai varahommikul läksin päikesetõusu eel väiksele ringkäigule oma kodukoha lähistel. See oli just see aeg, kus Kiivitajal oli tibude koorumise aeg. Minu tähelepanu pälvis keskmisest julgem Kiivitaja, kes andis selgelt mõista, et ta pole seal üksi. Nii olidki 3 väikest sulepalli sealsamas rohu sees peidus. Viskasin korra kastese põllu peale pikali ja olin liikumatult. Mingi aja möödudes hakkasid tibukesed liikuma, sellest hetkest ka tänane pilt. Hiljem autosse tagasi hiilinud,  jälgisin eemalt, et õnneks peale minu “külastust” said nad turvaliselt ema juurde tagasi :). Nii et lõpp hea, kõik hea.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tehniline: ISO1000, ava f/6,3, säriaeg 1/200″