Täna hommikul oli suve kohta harjumatult külm, vaid +4*C.  Sättisin end põikesetõusuks liikuma ühe kodukandi tiigi äärde, kus olin silmanud erinevaid linnuliike. Just viimasel ajal olen sealt mööda sõites näinud Tiigikana, ehk Taita. See lind sai ka tänaseks eesmärgiks võetud. Olles varem seal tiigi ääres olnud ning jälginud Sarvikpüti tegemisi, oli teada, kus sai nö varitsusse asuda. Lebasin 1,5h ja ei midagi ega kedagi. Mõni üksik lind siristas. Õhk oli nii külm, et tiik auras korralikult. Kui päikesekiired uduni jõudsid, oli vaatepilt muidugi lummav. Kuna kaasas oli vaid teleobje, tegin telefoniga ühe kaadri ka sellest kaunist hetkest :).

Lõpuks hakkas võsas ka mingeid hääli ja sulpsatusi kostuma. Tait oli oma noorikutega välja sättimas. Siiski oli tegu väga nutikate lindudega, üks noorik uuris pingsalt ümbrust ning tuvastas kahtlase kuju. Ainsaks pildiks jäigi kaugel võsas piiluv Tiigikana võsuke, välja nad sealt ei tulnudki :).

Kuid hommikuga võib siiski rahule jääda. Üllatuskülalisena saabus mu vaatevälja meie käesoleva aasta aastalinnuks nimetatud Jäälind. Ja kohas, kus teda kõige vähem üldse oodata oskasin 🙂 !!! Kui aus olla, siis oli see esmakordne nii lähedane kohtumine temaga. Alguses lendas ta mulle täpselt pea kohale, umbes 2-3m kõrgusele puuoksale, kala suus. Natuke madistas seal, tagus kalakest vastu puuoksa. Seepeale tunnetas ilmselt, et pole üksi ja lendas vastaskaldasse. Siis proovisin tast ka pilti saada. Läbi udu oli see muidugi taas keeruline ülesanne…udu oli kohati päris paks. Kuid olen õnnelik, et sellisest olukorrast midagi jäädvustatud sain :). Kuid jällegi peaks mainima, et looduses võid alati kohata kedagi erilist, ette planeerimata. See teebki selle hobi ääretult põnevaks ;).

Klikka pildile, et näha suuremalt: