Eelmisel reedel kõndisin päikesetõusuks mere äärde. Pisut enne kohalejõudmist vuhistas pea kõrguselt, ca 5m kauguselt minust,  mööda mingi suur olevus. Kadus otse metsatukka, puude vahele okste rägastiku sisse. Esialgu ei plaaninudki talle järgi joosta, kuna hämaras valguses ja veel rägastikust sellist lindu üles leida, ei tundunud väga optimistliku plaanina. Poole minuti pärast kuulsin samas metsatukas raginat ja varese kraaksumist. Vares oli ajanud kanakulli liikvele (ilmselt oma pesa lähedusest), ja siis ma nägin lõpuks, kus lind on. Sel hetkel sain siis aru, et tegu on kanakulliga. Leidsin ta okste vahelt üles, lülitasin objektiivi manuaalse fokusseerimise peale ja üritasin teda ka pildile saada. Valgustingimused oli tõsiselt kehvakesed, päikses tõusuni oli jäänud ca 20min veel aega. Kuna klõpsisin kaameraga rohkem, kui 10 pilti, kuulis seda ka lind ja hakkas paaniliselt klõbistajat otsima. Naljakal kombel ta esimese hooga mind ei näinudki. Reetsin end alles sellega, et hakkasin väheke paremat auku okste vahel otsima, mispeale pidin end liigutama. Siis panigi ta oma teed minema. Minule jäid aga mälukaardile loetud arv enam-vähem kvaliteetseid pilte, millest ühte ka täna näitan :).

Ehk siis taas…kõik on looduses väga juhuslik…see mulle mu fotoretkede juures kõige enam meeldibki ja sellepärast sinna ikka ja jälle tagasi lähen, et taas midagi uut ja huvitavat kogeda :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tehniline: 600mm, ISO2000, f/6,3, säriaeg 1/40″, pildistatud käest ja manuaalse fookusega!!