Hall-haigrutest olen rääkinud oma blogis juba päris mitmel korral. Suured toonekure mõõtu linnud, kuid väga väga arad. Kohtan ma neid pea alati, kui fotoshootingul käin. Teades natuke nende toitumiskohtasid ning käitumist, õnnestus mul ühel korral väga lähedale hiilida. Tavaliselt saadakse lähivõtteid vaid varjetest, kus linnud ei oska aimatagi, et peale nende keegi veel läheduses on.
Neile ligidale hiilida polnud lihtne. Ebameeldivam külg oli muidugi mudas ja adrus roomata oma 20min jagu, normaalne piltnik ilmselt niimoodi ei viitsiks tegutseda :). Üldiselt õnnestus siis roomata kõrkjate taha, kust võis neid läbi kõrkjate piiluda. Siiski polnud ma päris nähtamatu ning 4-5 haigrust lasid peale ühe kõik igaks juhuks jalga. Kuid üks otsustas ikkagi lähemalt uurida, kellega siiski tegu on. Kuna olin päikse suhtes soodsalt (tõusev päike paistis talle otse silma), ei olnud haigrul nähtavus ka kõige parem. Pidin väga liikumatult seal vedelema, liigutades vaid näppu päästikul :). Selline uurimine kestis ca 10min, kus haigur oli täiesti liikumatult ning püüdis aru saada, mis see klõpsiv asi seal kõrkjate vahel küll on :D. Lõpuks sai tal kõrini, ning lahkus vaikselt edasi. Mulle jäid väga eredad mälestused, et seda kaunist eel-ajaloolise välimusega lindu varje abi kasutamata, ca 10m lähedusest läbi kaamerasilma jälgida ja pildistada sain. Üks kaader mulle lähenevast haigrust järgmine: