Üldiselt meeldib mulle üksinda fotoretkedel käia. Peamiselt just seetõttu, et esiteks vaikus on mõnus :). Teiseks ei saa kedagi teist süüdistada, kui mõne vale liigutuse teed ning linnud lendu ehmatad. Ise saad reguleerida kogu oma fotoretke ja passimispaiku. Tihti siiski ei lähe kõik nii, nagu planeeritud. Kuna Paljassaare on üsnagi rahvastatud koht, liigub seal nii tavalisi sporti tegevaid inimesi, koeri jalutavaid lemmikloomaomanikke kui ka pilnikke. Esimesed nimetatud inimesed pole siiani mu töid seganud ega linde ehmatanud. Küll aga juhtus ühel õhtupoolikul just üks intsident ühe piltnikuga. Olles 2h liiva sees hiilinud ning kurja vaeva näinud enda peitmisega, sain juba Haigrutele üsna lähedale. Mind kergelt juba kahtlustati, kuid reaalselt veel märgatud polnud. Tegin seal vahelduva eduga pilte, kuni ühel hetkel olid kõik ümbruskonna linnud läinud. Mu suureks imestuseks ragistas roostiku vahelt välja üks noor ja kärsitu looduspiltnik, kes suure hooga minu suunas tormas. Nähes mind, küsis ta uudishimust “Keda sa siin pildistad?” :D. Vastuseks ütlesin, et enam mitte kedagi. Tema oli Paljassaares üsna pettunud, kuna kõik linnud lendavad muudkui minema ja kedagi pildile ei saa. Minu soovitus oligi noorele poisile proovida natuke kannatlikum olla ja kasutada “hiilimiseks” pisut teist tehnikat :D. Ega ma saanudki midagi pahaks panna, kuna ilmselt olin kunagi samasugune :P.
Sellegipoolest pakkus too õhtu palju pildistamist, üks eelpool kirjeldatud hiilimise ja enda peitmise viljana saadud kaader siis järgmine.

Klikka pildile, et näha suuremalt: