Pealtnäha võib vabalt segi ajada varblastega, kui pole varem teadlik antud linnust :). Kuna ma ise palju roostike vahel liikunud, olen seda lindu päris palju kohanud. Siiski ei võrdu iga kohtumine heade piltide saamisega…Linnud on väga arad, liiguvad suure salgana ringi. Piisab sellest, kui ühele linnule silma jääd ning kõik on kadunud. Selles osas on ühte isendit lihtsam jälitada…pead hoiduma vaid ühe silmapaari eest :). Teadaolevalt pesitseb neid linde Eestis 50-80 000 paari. Peamiselt kohtab neid veekogude ääres. Rohkem olen neid näinud mere äärsetel aladel, kuid samas ka mõne väiksema tiigi ääres sisemaal.

Sel kevadel võtsin kätte ja tahtsin neist mingitki pilti saada. Jälgisin ühel hommikul nende toitumist mererannal (tavaliselt on nad roostiku vahel). Tundus, et see on ainus võimalus neile lähedale saada (vähemasti selle tehnikaga, millega hetkel pildistan). Lihtne see polnud, pidin roomama 2h nendega koos mudas, liivas ja adrus.  Ütleme nii, et nii füüsiliselt raskelt pole mulle ükski pilt veel kätte tulnud :). Roomama pidi väga palju, kuid õnneks andis see ka tulemusi. Järgneval nädalal oli veel päris pikalt tunda lihasevalu, mida see pingutus põhjustas.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Rootsiisitaja tavapärane vaatluskoht:

Toiduotsingul mererannal:

Pisut lähem vaade ka: