Kopraid on saanud passimas käia päris palju, siiani kahjuks neid nägemata. Ega nemad ka rumalad loomad pole, tunnevad kaugelt juba lõhna ja lähedale ei tule. Samas kui natuke nende kombeid tundma õppida, pole võimatu neile päris lähedale saada. Kuna ma ise nende jälgimises võhik, siis pole ka imestada, et ma neid näinud pole :).
Siiski on mul õnnestunud ühe isendiga kohtuda…juhuslikult, nagu alati :). Ehk et selja taga oli pikem õhtupoolik mere ääres, kus sai päris palju merelinde pildistatud. Koju lonkides kuulsin võsast mingit sahistamist…läksin lähemale ja oligi kobras isiklikult. Ei teagi, kas ta mind esialgu ei märganud või ei teinud lihtsalt välja, kuid sain mõned klõpsud temast rahulikult teha. Pildistamise tegi raskeks (eriti aparaadi enda jaoks) sigri-migri oksa-risune keskkond, mistõttu enamik klõpse tulid ka udused :). Siiski usaldades oma silma ning keerates aparaat manuaalse kasutamise peale, õnnestus üks kaader võsa nosivast koprast ikka koju tuua :). Siiani siis ainus…

Klikka pildile, et näha suuremalt: