Hallhaigur meenutab oma välimuselt kui eel-ajaloolist lindu. Keha ehituselt jääb ta pisut alla toonekurele. Tegu väga ara liigiga. Ehk siis kui  juba kaugelt märkata hallhaigrut, on ta üsnapea juba lennus. Enne kui ta ehmatab millegi-kellegi peale, häälitseb kraaksuva heliga üsna häälekalt. Haigrud on ka üsna riiakad linnud, liigikaaslaste vahel käib tihti võimuvõitlus parema söögi- ja ööbimiskohtade pärast (Sellest postitan paar pilti homme). Saabuvad nad Eestisse märtsis ja lahkuvad oktoobris. Arvukus eestis ca 1000-1500 paari.

Selleks, et neist head pilti teha, peab end päris tõsiselt peitma. Teinekord see isegi õnnestub. Paljud pildimehed kasutavad ka varjetelke nende lindude pildistamiseks. Minu pildid saadud kõik ikkagi ilma varjendita, kuid kui üsna vaikselt kuskil nende peatumiskohas lesida või kivi taga peidus olla, õnnestub neile ka päris lähedale hiilida. Siin mõned kaadrid antud linnust, mis on õnnestunud mitme aasta jooksul saada:

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kontroll-lend üle pea, et teha kindlaks, kes on see kahtlane kuju :).

Vahest on ka vedanud, kui haigur on maandunud just õigesse kohta, kus ma juba ees oodanud:

Üks tüüpiline lennukas mere ääres: